Väike saar, suur idee

See algas Hiiumaal, vahetult enne jõule.
Rühm keskkooliõpilasi kogunes kohalikku noortekeskusesse. Nad rääkisid tavapärastest puhkuseplaanidest, kui üks neist ütles, et tahab sel aastal teha midagi teistmoodi. Mis oleks, kui nad omavahelise kingituste vahetamise asemel kasutaksid seda energiat teiste aitamiseks?

Pärast mitmeid arutelusid ja mõningaid erimeelsusi jõudsid nad ideeni. Nad otsustasid koguda kingitusi väikese hooldekodu lastele, kohalikele puuetega lastele ja lähedalasuva külakooli õpilastele. Nad taotlesid väikest toetust, levitasid teavet ja korraldasid ise kingituste kohaletoimetamise.

See esimene aasta oli lihtne, kuid võimas. Lapsed, kes said harva kingitusi, avasid kingitusi, mille tõid kätte nende kogukonna teismelised. Õpilased tulid koju tagasi uue arusaamaga sellest, mida tähendab kinkimine.

Projektist sai traditsioon. Igal jõulul jätkavad uued Hiiumaa õpilaste rühmad sama kampaaniat, hoides heldimuse vaimu elus. Tüdruk, kes esmakordselt enam kui kümme aastat tagasi selle idee välja pakkus, on nüüd Eesti parlamendi liige. Tema teekond näitab, et kaastunne ja juhtimine saavad sageli alguse väikesest ideest, mida jagatakse sõprade vahel.

Loe originaallugu aadressil Postimees.

Võimustamine, mitte haletsus

22-aastane Braderville'i sündroomiga noormees suunati noortekeskusesse igapäevaseks toetuseks. Tema vanemad olid mures ja ütlesid, et ta vajab abi kõiges. Kui ta esimest korda saabus, oli ta vaikne ja ebakindel. Noorsootöötajad otsustasid, et teda ei kohelda mitte kui abitut, vaid kui kedagi, kellel on potentsiaali. Nad andsid talle struktuuri, aega vestlemiseks ja julgustasid teda iseseisvalt väikeseid otsuseid tegema.

Tasapisi hakkas ta võtma vastutust oma igapäevase rutiini eest. Tema enesekindlus kasvas. Aasta jooksul kolis ta oma korterisse. Varsti pärast seda leidis ta töökoha köögiabilise rollis kohalikus restoranis.

Ta ei vajanud kedagi, kes tema elu üle võtaks. Tal oli vaja tunda end turvaliselt ja usaldusväärsena. Tema lugu tuletab meile meelde, et tõeline toetus tähendab võimestamist, mitte kontrolli. Mõnikord algab muutus, mida me loodame näha, lihtsalt sellest, et me usume kedagi.

Tugevus mentorluse kaudu

Ühel õhtul oli 23-aastane mees kohalikus jõusaalis treenimas. Ta märkas 12-aastast poissi, kes lõi poksikotti ebatavalise intensiivsusega. Poiss ütles, et ta “rahustab oma närve”. Noormees tundis selle tunde ära. Ta oli aastaid varem kasutanud poksi omaenda frustratsiooniga toimetulekuks. Ta otsustas poisiga rääkida ja kutsus teda koos treenima.

Sellest vestlusest sai mentorlus. Aja jooksul õppis poiss oma emotsioone suunama keskendumiseks ja distsipliiniks. Nad treenisid kõrvuti mitu korda nädalas. Noor mentor näitas talle järjepidevust, motivatsiooni ja seda, mida tähendab endasse uskumine.

Kolm aastat hiljem on sama poiss 15-aastane ja üks Eesti lootustandvamaid noori poksijaid. Ta saavutas märtsis Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha ja võitis augustis riigi meistritiitli. Nüüd on ta kutsutud võistlema Euroopa meistrivõistlustele. Tema mentor treenib temaga endiselt koos ja ütleb, et nende sõprus on õpetanud neile mõlemale jõudu, kannatlikkust ja austust.

Kõik need noored - Hiiumaa õpilased, iseseisvust leidev noormees ning poksija ja tema mentor - näitavad, et vastupidavus põhineb sidemetel teistega. See ei ole midagi, mis kasvab isoleeritult. See kasvab, kui inimesi nähakse, usaldatakse ja julgustatakse.

Tõeline juhtimine ei tähenda alati juhtimist. Sageli algab see väikestest, läbimõeldud tegudest: kogukonnaprojekti käivitamine, kellegi alahinnatud inimese uskumine või isiklikust kogemusest saadud õppetundide jagamine.

Nagu need Eesti lood näitavad, ei tähenda vastupanuvõime raskuste vältimist. See tähendab probleemide muutmist muutusteks, üks inimlik side korraga.